Casino, kuhu ma kogemata sattusin ja ei kahetse

[simonne3104]

Ma ei otsinud seda. Tõesti. See lihtsalt juhtus.

Mul on harjumus – kui ma ei saa magada, siis ma loen veidraid asju internetist. Ufosid, saladuslikke kadumisi, inimesi, kes on leidnud raha tänavalt. Lihtsalt selline kerge ajaviide, mis aitab mõtteid mujale viia. Ühel ööl, kell oli peaaegu kaks, sattusin foorumisse, kus inimesed rääkisid oma kogemustest erinevate kohtadega.

Keegi kirjutas: “Proovisin seda, sest mul oli igav. Võitsin natuke. Ei mingit lollust.” Ja siis link.

Ma ei vajuta tavaliselt linkidele. Aga kell oli kaks öösel. Mu naine magas. Kass magas. Isegi koerad naabruses magasid. Ja mina olin üksi, ärkvel ja natuke… uudishimulik.

Vajutasin. Leht avanes. See oli casino Vavada. Esmapilgul ei tundnud ma midagi erilist. Lihtsalt ilus disain, selged nupud. Ei mingit rämedat vilkumist ega hüsteerilist muusikat. See oli peaaegu… rahulik. Ma registreerisin end, sest mõtlesin: “Miks mitte? Ma saan alati väljuda.”

Aga ma ei väljunud.

Määrasin endale piiri – kakskümmend eurot. See oli raha, mida ma olin valmis kulutama kino, snäki ja transpordi peale. Mitte midagi, mida ma kaotades nutma hakkaksin. Panin raha sisse ja hakkasin mängima. Mängisin ettevaatlikult. Vaikselt. Nagu kass, kes proovib, kas vesi on soe.

Esimene võit tuli umbes viie minuti pärast. Kuus eurot. Naeratasin. Teine võit tuli kümne minuti pärast. Veel kaheksa. See polnud suur raha, aga see oli põnev. Iga kord kui rullikud seisma jäid, tundsin väikest võidurõõmu. Mitte ahnust. Lihtsalt lapse rõõmu, kui mäng läheb hästi.

Ja siis see juhtus.

Ma olin panustanud ainult kaks eurot. Järsku – ilma igasuguse hoiatuse – ekraan muutus. Värvid, helid, mingid erilised sümbolid langesid rullikutelt alla nagu kingitused. Ma ei saanud aru, mis toimub, aga ma teadsin, et see on hea. Casino Vavada hoidis mind ekraani ees nagu naelutatuna.

Numbrid hakkasid kasvama. Kümme. Kakskümmend. Viiskümmend. Mu süda lõi rütmis, mida ma ei tundnud ära. Sada. Kakssada. Ma ei hinganud. See kestis võib-olla kolm minutit, aga tundus nagu tund.

Kui kõik vaibus, vaatasin summat. Kolmsada kakskümmend eurot.

Mu käed värisesid. Ma vajutasin “väljamakse”. Raha läks minu kontole. Ma vaatasin kella. Kell oli pool kolm öösel. Ja mina olin kolmsada kakskümmend eurot rikkam.

Ma ei rääkinud sellest järgmisel hommikul kellelegi. Mitte sellepärast, et ma häbenen. Aga sellepärast, et see tundus nagu unenägu. Ja unenägudest ei räägita kohe hommikul.

Järgmine päev oli tavaline. Ma läksin tööle. Tegin kohvi. Vastasin meilidele. Aga mu sees oli midagi teistmoodi. Väike naeratus, mis ei tahtnud kaduda. Casino Vavada oli andnud mulle ühe öö, mil ma tundsin end nagu loteriivõitja. Ilma suure draamata. Ilma sõltuvuseta. Lihtsalt üks hea õhtu.

Ma ostsin selle raha eest uue talvejope. Minu vana oli juba viis aastat vana. Ja ma ostsin naisele lilled. Ta küsis, miks ma nii helde olen. “Lihtsalt sellepärast,” ütlesin ma. Ja see oli tõsi.

Kas ma olen sellest ajast saadik uuesti mänginud? Olen. Paar korda. Mõnikord võitsin natuke, mõnikord kaotasin. Aga ma olen alati oma piire pidanud. Kakskümmend eurot maksimum. Mitte kunagi rohkem.

Mäletan seda ööd siiani. Vaikus, kell kaks, ainult ekraani valgus ja mina. Casino Vavada polnud mingi imerohi. See oli lihtsalt koht, kus ma ühel õhtul sattusin. Aga see sattumine tõi mulle naeratuse, mis kestab siiani.

Ja tead mis? Ma ei kahetse ühtki senti, mida olen sinna pannud. Sest ma ei ole kunagi pannud rohkem, kui olen valmis kaotama. Ja ma olen võitnud piisavalt, et mäletada seda soojalt.

See on minu lugu. Päris lugu. Ilma liialdusteta. Ja ma räägin seda alati, kui keegi küsib, kas netikasiinod on alati halvad. Ma ütlen: “Mitte alati. Aga ainult siis, kui sa tead, millal lõpetada.”

[投稿者]

投稿